Restoranitest: “Jah” naudingutele! Naudime seda, mida saab

Juhuse tahtel toimus minu “hääletamine” Kreekaga väga lähedalt seotud kohas – Pärnu mudaravilast ümberehitatud uhiuue spaahotelli Hedoni restoranis. Vanakreeka hedone tähendab naudingut ja kreeka filosoofid ülistasid sellele andumist juba ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Ainus tõeline hüve on nauding ja selle suurendamiseks on igal inimesel õigus teha kõik, mis tema võimuses, õpetasid juba Vana-Kreeka hedonistid.

Lagunenud mudaravila äärkas eelmisel aastal uuele elule, sedapuhku butiikhotellina, mille juurde muidugi kuulub ka restoran – toit on ju üks olulisemaid naudinguallikaid. Ainult et restoran ei tundu millegipärast noobli spaahotelliga sama mängu mängivat, vaid kannab Pärnu esindusmuusiku Raimond Valgre järgi nime Raimond. Aga ilmselt märkavad vähesed, et hotell ja restoran ei kanna sama nime: Hedon on suures kirjas ümber kogu maja, Raimond vaid pisikeselt restorani ukse kohal.

Teenindajaks juhtus meile noor ja algaja kelnerpoiss, kellel küll suur hakkamasaamise õhin, kuid ilmselgelt liiglühike väljaõpe. No kuidas peakski vaevu koolipingist tulnud poiss nautlemisest teadma, aitab kui arvutada oskab ja söögid-joogid ilusasti meeles peab. Mõni asi läks tal ka meelest ära või lihtsalt sassi, aga poiss oli tubli, tuli siiski vigade parandusega enam-vähem toime.

Juba peakoka kompliment ehk tervitusamps andis selgelt mõista, et siin pole tegemist mingi tavalise söögikohaga, siin tehakse loomingut: sissejuhatavaks suupisteks oli frititud kananahk tibakese ürdikastmega. Kas teile maitseb õlis küpsetatud kananahk? Mulle mitte. Võib-olla talvel mõnes suusaonnis oleks see isegi täitsa söödav, soojas suveõhtus, pärast värskendavat Margaritat aga võrdlemisi ehmatav.

'Aga mulje oli loodud ja show võis alata. Tomatileeme serveerimiseks toodi kõigepealt kõrges pokaalis lauale kitsejuustuvaht ja kurgisorbee, siis valati see üle tomatileemekesega. Kitsejuustuvaht tegi selge leemekese ebamääraselt häguseks ja ilu kadus hetkega, aga maitse oli mõnus.

Õhtusöögi edenedes vaheldusid tellitud road peakoka kingitustega, lisaks kananahale saime kingitusteks veel kurgivahuleemekese ja isegi eelmagustoidu. Ja kuigi lusikas oli pisikese magustoidupitsi põhja mahtumiseks liiga suur, nii et osa sellest jäi paratamatult söömata, siis aitäh ikkagi. Raimondi hinnad on toidu kogust ja kvaliteeti arvestades üpriski ülemõõdulised, vahe- ja järelpalad suudavad neid natukenegi kompenseerida.

Küpsetatud rabarber koos jäätise ja sorbeega tundub olevat selle hooaja trendimagusroog. Olen seda kohanud juba päris mitmes restoranis. Raimondi versioonil oli tunda sugulust Noaga, mõlemal täiendab rabarberit kummel. Sitke rabarberivarre söömiseks toodi lauale vaid kahvel ja lusikas, aga vaja oleks olnud ka nuga. Ilma selleta osutus hapu varre kugistamine keerukaks ettevõtmiseks, mida niipea enam korrata ei tahaks.

Nii et võib-olla ongi parem, et restoran kannab boheemliku Raimondi, mitte Hedoni nime – naudinguteni on veel pikk tee minna.